Sõna maagiline jõud eesti pärimuses

03.06.2014

„Kus hundist kõneldakse, seal hunt ise ongi!“, see vanasõna põhjendab algelist arvamust, et olendi ja selle nime vahel on mingi salapärane side. Nimi sisaldab midagi olendist endast, on selle hing. Usuti, et olendi nime mainimine tähendab otsesesse kontakti astumist mainitava olendiga. Siit tulevad ka paljud rahvajutud kuradi nime mainimise keelust,  ja kui seda tehakse, ongi mainitu kohe platsis.

Vanasti „peeti sõna“ väga kindlalt, nii et polnud vaja karta valet ega pettust, ning kujunes vanasõna „meest sõnast, härga sarvest“. Meie esivanemate animalistlikus maailmavaates tähendas oma sõna andmine, ehk oma nimega vandumine, ühtlasi oma hinge äraandmist või sidumist teatud kohustustega.

Kõnevõime juba iseenesest on meie esivanemate jaoks olnud imestamisväärseks jõuks, millega võib palju saavutada. Nii nagu sõnagi on silmast hoovavat pilku, jala astumisest jäävat jälge ja suust väljuvat sõna käsitletud algselt justkui osa konkreetsest inimesest.

Sõnale sarnaseks  on peetud ka vilet, mida kristlikus miljöös on nimetatakse lausa „kuradi keeleks“. Juba ainuüksi olendi nime teadmine usuti olevat lisajõudu andev vägi, sest sellega saadi olendi hing enda käsutusse. Sellepärast ei soovitanud esivanemad nime alatasast mainimist, ammugi võõrastele väljaütlemist. Samuti ei tohtinud vastata igasugusele salapärasele hüüule, huilgele, kutsele jne, sest vastates anti ka oma hääles kätkev hing kutsuja meelevalda.

Eesti pärimusest on teada sagedane motiiv, et keegi kuuleb end hüütavat, vastab sellele ja jääb haigeks. Samas oli esivanematel ka „rohtu“ maagilise sõna vastu ja lahendusi sellest vabanemiseks. Näiteks, selleks et haigusest jagu saada ja vajalikke vastuabinõusid tarvitusele võtta, selleks polnud vaja muud, kui kindlaks teha haiguse nimi. Arvati uskuvat, et katk põgenes kohe minema, kui mainiti tema nime. Nagu näha, siis juba ürgsest aegadest kuni tänapäevani on haigestumise puhul esimeseks asjaks tundmatu haiguse nime avastamine, ehk moodsas keeles diagnoosi panemine.

Nimes peituva hingejõu tõttu omandab nimepanek lapsele väga olulise tähenduse. 17.sajandist on näiteks teada, et rahutuid lapsi ristiti ümber, et neil uus nimi anda, kuna rahutusega laps väljendavat olemasoleva nime sobimatust temale.

Samuti on peetud hukutavaks sõnades kätkeva hingejõu tõttu needuse ja sajatuse mõju, mida on püütud vastuabinõudega hävitada. Ikka tuli ja tuleb ette, et inimesed soovivad teineteisele sõnades halba, kas tahtlikult või tahtmatult. Vanad eestlased uskusid, et „sajatamine mõjub sajatajalle, kui temale tuld ja tuhka järele viskad“.  

Lõputöö autor: Liisi Ots
Lõputöö: „Oskar Loorits ja tema sõnum“ , Krautmani Massaži- ja Terviseakadeemia 2014