Eestlased on looduse poolt „vormitud“ kui abivalmis ja lugupidav rahvas

Tingituna karmist kliimast ja pimedast talvest on eestlasi saatnud alati kehakatte ja elamu probleemid. Ka toitu on andnud siinne ilmastik napilt ja ainult läbi väga suure töö. See on otsekui manitsenud säästmisele ja hoolitsusele läbi vastastikuse abistamise. Just sellisel vastastikusel abistamisel baseerubki meie esivanemate loodustunne: inimene suhtub kõigesse enda ümber abi otsivalt ja abi pakkuvalt.

Tööriistu kohtlesid esivanemad samaväärse elavolendina ning pigem kaaslasena, keda paluti ja kutsuti endale hellade sõnadega appi. Metsa ja veekogusse, kus kütiti ja kalastati, suhtuti kui liitlasesse, keda tervitati alati aupaklikult ning sealt lahkuti alati tänusõnadega.

Eestlastel puudub päikese ja kuu kultus, meie jaoks on maailm koosnenud maast ja taevast, mille kohta öeldi omal ajal „ilm“. Eesti pärimusest selgub, et maailm ei ole jumala loodud, vaid rasedast naisest sünnitatud. Seetõttu puudub Eestis üksikute loodusnähtude jumalikustamine ja valitseb samaväärsuse printsiip, kõik maailmas põlvneb loomulikult sünnist võrdse õigusega elule. Siin ei ole inimene valitseja looduse üle. See loodustunnetus on andnud esivanematele teadmise, et teineteise vastu tuleb olla hea ja lugupidav, mitte vaadata ülevalt alla nagu seda teevad paljud aaria rahvad.

Kiviaega pole Eestis olnud, vaid siin on olnud läbi aastatuhandete puuaeg ja metsakultuur. See on kasvatanud eeslasti produktiivselt kasutama iga oksa ja raagu, vitsa ja juurt. Kivide tahumine ja metalli tagumine on teinud külmaks ja kalgiks nii mõnegi rahva, kuid just meie elutunnetust on enim mõjutanud puu.

Artikli koostas: Anneli Sirp, anneli@terviseakadeemia.ee

Lõputöö autor: Liisi Ots

Lõputöö: „Oskar Loorits ja tema sõnum“ , Krautmani Massaži- ja Terviseakadeemia 2014